Kahjuks on sellest juba nii kaua aega moodas ja ei maletagi enam, kuidas me yldse siia Austraaliasse joudsime.
Igaljuhul vottis meil kolm paeva aega, et siia jouda.
Esimesena soitsime laevaga Soome. Magasime laevas paar tundi ja lahkusime 4.50 laevast, et
lennukile jouda. Und kohe yldse ei tulnud, ikka suhteliselt arevil olin.Valjas oli ikka veel pime ja meie unise peaga pidime bussijaama yles leidma. Kuna Liisa vanemad otsustasid, et kohvrid on parem idee kui seljakott, siis Liisa vedas kahte kovrit endal jarel. Kuna see siiski suhteliselt keeruliseks osutus sain mina yhe kohvri vedada, vaiksema onneks. Veidi hiljem sulas suurema kotti rattas alt ja seda ei olnud enam voimalik vedada. Mis seal ikka, 20 kg seljas ja 15 kg syles jalutasime labi Helsinki. Lopuks joudsime bussi peale ja saime ilusti lennujaama.
Lennujaamas oli esimene jama see, et ma olin Viisale valepidi eesnime ja perekonna nime pannud. Seega oli igas lennujaamas tehniline katsumus minu nime vahetamine.
Onneks laabus koik lopuks hasti ja peale pikka vasitavat reisi saabusime Sydneysse, kuhu tuli vastu meie hea sober Robert Marshall.
